|
Äsja Sirbis ilmunud arvustus avab Sirje Runge valgusmaailma sama tundlikult, nagu kunstnik seda ise loob. Johannes Saar kirjutab näituse atmosfäärist: „Planetaarne meeleolu ei ole juhuslik, näitusel kõlab peidetud muusika, ammu kaduviku orbiidile siirdunud Voyageri lindistatud staatiline müra kosmoses, sfääride muusika, musica universalis…“
Arvustuses kirjeldab Saar ka Runge monokroomsete valgusmaastike mõju: „Ime siis, et põue hiilib hirm – vaataja on avakosmosesse pudenenud astronaut, kes kipub abitult oma turvalisest tähelaevast eemale hõljuma, üksi jäetud lummutistega oma silmamunal… Üle jääb vaid hämmingus ja õuduses tunnistada kaugenevat Maad ning lõpuks vaid seda embavat lasuurset, õhkõrna ja udupeent hapnikumaski, hääbuvat valkjat sina.“
Loe kogu arvustust Sirbist siit.
|