Kord kuus valik teemasid, mis on aktuaalsed seoses õpetamise ja õppimisega loovkõrgkoolis!

Lõpuaktused toimuvad 21. juunil EKA aulas!

Kell 11 disainiteaduskonna lõpetajad

Kell 15 arhitektuuri-, kunstikultuuri- ja vabade kunstide teaduskondade ning doktorikooli lõpetajad

Hea lõpetaja, anna palun ka oma alma materile tagasisidet – tähtaeg selleks on 14.06.2023!

Kevadsemestri õppeainete tagasiside andmine Tahvlis!

Ootame Sinu konstruktiivset ja ausat tagasisidet kõikide selle semestri õppeainete kohta – tähtaeg 27.08.2023!

Tagasiside andmine on sellel korral kohustuslik. Selline muudatus tuli, kuna vastajate hulk on olnud märkimisväärselt madal ja see ei andnud piisavalt informatsiooni, et teha olulisi parandusi õppekvaliteedi ja -protsesside parendamisel.

Sinu arvamus ja ettepanekud on väga olulised, kuna need aitavad parandada õppekvaliteeti ning muuta EKAt nii Sinu kui tulevaste tudengite jaoks paremaks.

Tagasiside on anonüümne ja seda kasutatakse ainult õppekvaliteedi parendamiseks.

IT-tugi!

Kui on ette teada, et loengul on vaja IT tuge (olgu selleks näiteks online ülekanne, salvestus vms), siis palun sellest aegsasti teada anda aadressil it@artun.ee!

IT-toe saab kätte ka siit: 6267339

Transform4Europe nädal “Disain ja jätkusuutlikkus” EKAs

Eesti Kunstiakadeemia korraldab 13.–17. juunil Euroopa Ülikoolide projekti Transform4Europe (T4EU) raames õppenädala “Disain ja jätkusuutlikkus” (“Design & Sustainability“), kuhu on oodatud tudengid ja tugitöötajad kümnest Euroopa ülikoolist. Nädal on täis inspireerivaid loenguid ja töötubasid ning esitletakse tudengite parimaid töid TASE ‘23 lõputööde näitusel ning ERKI moeshowl.

Õppenädala teemaks on disain ja jätkusuutlikkus. Kestlikkus on üks EKA põhiväärtusi – oma keskkonna arendamisel lähtub kunstiakadeemia jätkusuutlikust ehk kestlikust mõtteviisist ning selle aluseks olevatest rahvusvahelistest sihtidest. Disain ja disainiprotsess on ökoloogilise kriisi lahenduse oluline osa.

Nädala raames tutvustatakse loovuurimusi, tudengid saavad osaleda loovuurimuse kirjutamise töötoas ning rõivaste parandamise, kultuuripärandi dokumenteerimise jm õpitubades. Tugitöötajatega viiakse läbi kolmetunnine jätkusuutliku ürituse korraldamise töötuba.

T4EU nädalast on oodatud osa võtma ka EKA tudengid, milleks on kolm võimalust:

1) Põhiprogramm (13.–17. juuni) hõlmab kohustuslikke üldaineid ja piiratud osalejate arvuga töötubasid ning seminare. (Programmi link on SIIN)

2) Nädalane seminar “Care, Community, and Colonialism in the Art Museum” (“Hoolivus, kogukond ja kolonialism kunstimuuseumis”) (12.–15. juuni). Lisaks võib võtta ka põhiprogrammi kursuseid, kui ajakava seda võimaldab. (Seminari tutvustus on SIIN)

3) Nädalane töötuba “Cultural Heritage Documentation Solutions Workshop” (“Kultuuripärandi dokumenteerimise lahenduste töötuba”) (12.–16. juuni). Lisaks võib võtta ka põhiprogrammi kursuseid, kui ajakava seda võimaldab. (Töötoa tutvustus on SIIN)

Enne kursust on võimalik vaadata eelsalvestatud videointervjuusid ekspertidega (20–30 minutit intervjuu, kokku 7 intervjuud) jätkusuutlikkuse eri külgedest.

NB! Kursused on inglise keeles ja läbimisel saab 3 EAPd, mille võib üle kanda vabaaineks.

Tudeng saab registreeruda SIIN kuni 4. juunini või kuni kohti jätkub.

Täpsem info õppenädala kohta inglise keeles leiate EKA kodulehelt: https://www.artun.ee/en/academy/international/t4eu/t4eu-week-in-eka-design-sustainability/

Koostöö vanglatega programmi "LAETUS" raames – disainiüliõpilased otsisid kinnipeetavate taasühiskonnastamiseks uusi võimalusi ja lahendusi 

TalTechi ja EKA rahvusvaheline magistriõppe ühisõppekava “Disaini ja tehnoloogia tulevik” koondab kahel kursusel pisut üle 20 üliõpilase ning õppekava (programmi) juhiks on Kätlin Kangur. Sel kevadel on I kursuse üliõpilased teinud “Laetus” programmi ja kursuse "Disainistuudio: Teenuseüsteemide disain" raames koostööd vanglateenistusega, kes on EKAle uus ja koostööle avatud partner.

Kursust vedasid Kätlin Kangur ja Triin Jürgens ning see lõpeb avaliku esitlusega 7. juunil. Kätlin ja Triin tutvustasid protsessi lähemalt Kristiina Krabi-Klanbergile. 

Disainitudengid Tallinna vanglat külastamas.

Kätlin: “Meie koostöö Justiitsministeeriumiga, täpsemalt vanglateenistusega on olnud aktiivne ja avatud. Kindlasti on see sisaldanud ka väljakutseid – meile rohkem koordineerimist (välitööde läbiviimiseks Tallinna vanglas), koostööpartnerile ilmselt mõistatamist, mida (teenuse)disain endast kujutab ning millised saavad olema meie väljundid selle kursuse raames. On huvitav jälgida, mida meie partnerid või ka ühiskonnas laiemalt mõistetakse disaineri tegevusvaldkonnana. Kooli koostööprojektid aitavad kindlasti avardumisele kaasa, tahaks loota, et kõik võidavad sellistest kogemustest. Tallinna vangla avatus meie projekti suhtes on ootusi ületanud – lisaks kinnipeetavate eluolu mõistmise võimaldamisele, on selle aja jookul oma ‘uksed’ meile avanud ka mitmed töötajad – valvurid, sotsiaaltöötajad, kontaktisikud jmt. Ilma nende sissevaadeteta oleks olnud raske sisuliselt midagi ümber mõtestada ja sekkumisi luua”. 

Triin: “See on olnud üliõpilastele ja ka meile silmiavav koostöökogemus. Vanglatega on seotud palju müüte. Kinnipeetavate intervjueerimine ning õppekäigud ja vaatlused vanglas on olnud väga silmiavavad:  näha, millises keskkonnas kinnipeetavad viibivad, kui vähe on neil seejuures võimalust välisilma, sealhulgas loodusega kokku puutuda,  tunnetada kui keeruline on neil hoida suhteid vabaduses viibiva pere ja lähedastega ning mõista pikka karistust kandnud vangide kohanemisraskuseid vahepealsetel aastatel tormiliselt muutunud maailmas.

Alustasime taustauuringust - mis toimub, millised oleksid võimalikud tegevused ning millised on edumeelsed-innovaatilised praktikad üle maailma ning sellest kujunes välja kolm suunda-töögruppi: (1) digitaalne kirjaoskus ja ligipääs digitaalsetele teenustele (kinnipeetavatel see praegu puudub), (2) kinnipeetavate autonoomiat ja taasühiskonnastamist toetavad tegevused (3) inspektori rolli lahtimõtestamine, et ennetada kinnipeetavate tagasipöördumist vanglasse.”

Kätlin: “Selle kontekstiga tegelemine on ainuüksi seetõttu huvitav, et väga vähe saame distantsilt eeldada, kuidas süsteem tervikuna toimib. Enamikul meist puudub igasugune kokkupuude vangistamise teemaga, meie kuvandid ja eelarvamused pärinevad välistest meediumitest. Taasühiskonnastamise ning sellega seonduva konteksti tundmaõppimine on olnud tudengitele hea harjutus erinevate meetodite ja lähenemiste rakendamiseks. 20 aastat vanglas viibinud kinnipeetava intervjueerimine sealses keskkonnas, tema tundmaõppimine ning selle sidumine tervikusse sisaldab endas palju tundlikke teemasid ja nüansse –  hea meel on näha, kuidas meie tudengid selle projektiga kaasa tulid ning on olnud motiveeritud õppima-töötama; samuti, et antropoloog Helelyn Tammsaarel oli võimalus meiega liituda ning tudengeid välitöödeks ette valmistada, nõu ja jõuga abiks olla. 

Triin: “Üheks oluliseks disaineri tööriistaks on süsteemmõtlemine ning vangla on selle harjutamiseks väga hea näide ja piiripealsete või seda ülevate võimaluste kompamise treeninglava. Hiljuti külastasime selle üliõpilasgrupiga ka üht Põhjamaade kõige innovaatilisemat vanglat Hämeenlinnas, mis on väga inpsireeriv näide sellest, kui kaugele inimkesksusega saab minna. See, mis oli meie kursusel tudengitele utoopilise ideena esile kerkinud, oli seal juba teostunud, mistõttu oli see väga hea näide, et piire saab nihutada kui tahta. Vanglad on osa meie ühiskonnast, me ei saa neid tõrjuda ning esile kerkib ka filosoofilis-eetiline küsimus, mis on karistus? Mida eeldame, et karistus inimesega peaks tegema ja mis on karistuseks. Pole kahtlust, et disain saab aidata, aga küsimus on, kuidas tõlkida ja viia seda sihtrühmadeni. Tudengite jaoks on olnud ka väljakutseks, kuidas leida tasakaal praktilise ja kontseptuaalse vahel. Julgustame mõtlema laiemalt ning murdma tavapäraseid lahendusi”.

Aitäh ja jõudu nii ühisõppekavale kui LAETUS programmile!

*****

LAETUS on Eesti Kunstiakadeemia disainiteaduskonna koostööprogramm uuendusmeelsetele ja jätkusuutlikkust hindavatele ettevõtetele ja organisatsioonidele, kes soovivad oma tooted või teenused uue põlvkonna disaini ja avatud innovatsiooni abil järgmisele ja planeedisõbralikumale tasemele viia. Disaini ja tehnoloogia tuleviku stuudio baseerub probleemipõhisel disaini protsessil, otsides uudseid ning loomingulisi võimalusi ja lahendusi jätkusuutlike tulevike jaoks. Kokku põimitakse inimkeskne lähenemine keskkonna, uute tehnoloogiate ja kasutuskontekstidega. Projekt algab teema valdkonna analüüsi, komplekssete väljakutsete uurimise ning probleemide (re)defineerimisega. Protsessi käigus sünteesitekse, otsitakse ning esitletakse lahendusi innovatiivsete toote-süsteemide tasandil.

EKA raamatukogu täienes väärt psühholoogiakirjandusega

Viimase paari kuuga on EKA raamatukogu psühholoogiasektor täienenud nii mõnegi hea raamatuga. Lisandunud raamatutest leiab nõu ja abi ärevuse puhul, saab teada, kuidas me õpime ja kuidas õppimist tõhusamaks ja lobedamaks muuta ning kuidas oma aju parimal moel anda kasuks tööle rakendada. Samuti leiavad abistavaid mõtted need, kelle lapsepõlv pole kõige muretumalt kulgenud.

EKA psühholoog Kaia-Leena Pino tutvustab lähemalt: 

Alustuseks võib pihku haarata raamatu „Depressiivne aju“. Pealkirjast ei tasu end liialt pelutada lasta – see raamat pole ainult neile, kes on oma elus ühel või teisel moel depressiooniga kokku puutunud, vaid annab suurepärase ülevaate, kuidas meie suur ja võimas aju teinekord meile meie igapäeva elus jala taha paneb ning just kõige paremini ei pruugi toimida ja miks see nii on. Raamatu autor psühhiaater Anders Hansen selgitab, miks me end nii halvasti tunneme, kui meil ometi nii hästi läheb ning kus on peidus depressiivsuse ja ärevuse juured.
End vaimselt halvasti tundes on kerge arvata, et meiega või meie ajuga on midagi kehvasti, kuid ärevus ja erinevat liiki depressioonid on tegelikult loomulikud seisundid. Need on jäänud meiega kaugetest aegadest, kui pidevalt valitses oht surra nälga või nakkushaigustesse. Me ei ole loodud kogu aeg rõõmsad ja õnnelikud olema – kui oleksime, siis jäänuks meie esivanemate eksistents väga lühikeseks.

Autor selgitab, kuidas meie enesetunne toimib ning heidab pilgu meie tundeelule ja enesetundele aju vaatepunktist ja näitab, miks aju just nii töötab – mis toimub ajus tavalisimate vaimsete hädade, depressiooni ja ärevuse ajal ning miks vahel võivad need märku anda hoopis korras tervisest, mitte haigusest.
Teades aju toimimise tagamaid ja võimalikke apsakaid, on palju lihtsam hoida end vaimselt heas vormis ja tunda end õnnelikuna.

Täielik nimekiri psühholoogiariiuli täiendustest:

„Inimeseks olemise käsiraamat: inimpsühholoogia ABC ja praktiline nõu õnnelikuks eluks“ Sophie Mort

„Ajust ja arust“ Jaan Aru

„Kuidas me õpime: miks aju õpib paremini kui mistahes masin… esialgu“ Stanislas Dehaene

„Loovusest ja logelemisest: [nutineedusest, mõttevälgatustest ja laste arengust]“ Jaan Aru

„Aeg parandab hoolitsetud hingehaavad: arutlusi kriisist ja leinast ning sellest, kuidas raskel ajal teineteisele toeks olla“ Naatan Haamer

„Emotsionaalselt ebaküpsete vanemate pärand: kuidas saada üle eemaloleva, tõrjuva või enesekeskse vanema tekitatud valust“ Lindsay C. Gibson

“Adult Children of Emotionally Immature Parents: How to Heal from Distant, Rejecting, or Self-Involved Parents” Lindsay Gibson

“Brain: The Story of You” David Eagleman

“How We Learn: Why Brains Learn Better Than Any Machine . . . for Now” Stanislas Dehaene

“Manual for Being Human: THE SUNDAY TIMES BESTSELLER” Dr Sophie Mort

SEEKORD ILMUB HOOPIS JÄRELMÕTE, autoriks Taavi Hallimäe:

Viimases EKA õppe kuukirjas tõi Maarin välja metsiku mõtte EKA õppekavast, kus ühtegi eriala õppija ei vali, vaid ujub erinevate osakondade vahel. Võtan selle teksti sabast kinni ning peegeldan tagasi oma kogemusi välisõpingutelt Lõuna-Saksamaalt, Prantsusmaa külje alt Karlsruhe Kunsti- ja Disainiülikoolist (HfG). 

Noh, HfG, kuidas siis läheb? Foto: Taavi Hallimäe

HfG nimelises ülikoolis, kus on õpetanud Boris Groys ja Peter Sloterdijk, on välisõpingutel olnud ka mitmed teised EKA kogukonna liikmed – siiani küll vist vaid disaini- ja kunstitudengid. HfG on vanasse laskemoonatehasesse rajatud umbes 400 tudengiga väike, kuid prestiižne haridusasutus, mis jagab õppehoonet uuele meediale, kaasaegsele kunstile ja teadusele suunatud kunstikeskuse ZKM-iga. Viimases tegid näituste ühise kureerimisega algust nüüdseks meie hulgast lahkunud Peter Weibel ja Bruno Latour.

Samas on HfG ka üks näiteid Euroopa ülikoolidest, mis Bologna leppega liitunud ei ole. EAP-de asemel on siin oma süsteem. Õppima asutakse vähemalt 5 aastaks, kuid tavaliselt kujunevad õpingud märksa pikemaks. Kuuldavasti on HfG otsustusorganid võtnud hiljuti eesmärgiks, et enam ei veniks see üle 8 aasta. Varem puudus õpingutel üheselt määratletud piir. Õpingute lõpus saadakse diplom, mis on võrdsustatud MA-ga. Kuigi sisseastumisel tuleb valida endale osakond ja põhieriala, siis õpingute jooksul valivad kõik tudengid enda huvidest lähtuvalt juurde ka ühe teoreetilise ja ühe praktilise kõrvaleriala.

Semestri algul tutvustavad õppejõud oma kursuseid, kuhu oodatakse tudengeid kõikidest HfG osakondadest. Disainile, kunstile või teooriale keskenduvad tudengid kohtuvad samades ainetes, kuid ühiselt võivad aineid läbi viia ka erinevate osakondade õppejõud. Kuna BA ja MA vahel eristus puudub, siis saavad ühes aines kokku väga erinevatel aastatel õppivad tudengid. Ainete lõpus tehtavad tööd võivad sõltuda tudengite põhierialast ja mingitel puhkudel formaadilt ka erineda. HfG väiksuse tõttu on kõigil ülevaade, milliste teemadega kuskil tegeletakse, mistõttu puudub liigne dubleerimine ja loodud on võimalus suuremaks koostööks.

1992. aastal asutatud HfG meenutab oma võimalustelt ja interdistsiplinaarsuselt laiendatud (ja riiklikult rahastatud) varianti kunagisest Eesti Humanitaarinstituudist. Samas võivad ka siin asjaolud muutuda. Kuigi on kindel, et ilma Bologna süsteemita on siinsetel tudengitel rohkem aega läbi eksimuste sihipäraselt oma loomingulist praktikat välja töötada, räägitakse HfG väiksusest ja sõltumatusest tulenevast liigselt suurest bürokraatiast ja tudengite väiksest arvust (400 tudengi kohta on HfG-s 200 töötajat). Seega arutatakse HfG-s võimalike reformide üle suurendamaks tudengite arvu, kuid misjuures on arutatud ka liitumise üle Bologna süsteemiga. Võimaldaks see küll siduda HfG-d tugevamalt ülikoolidega mujal Euroopas, kuid samas avaks HfG ka uutele probleemidele, millega oleme EKA-s nii hästi tuttavad.

Kui ZKM-i külastajad soovivad liikuda hoone ühes otsas olevatest näitusesaalidest hoone teises otsas olevatesse saalidesse, siis läbivad nad hoone keskel oleva ja läbi mitme korruse ulatuva HfG fuajee. See on ala, kus tudengid võivad töötada suuremahuliste projektide kallal, teha näitusi, korraldada pidusid või ajada niisama juttu. See on ala, kus külastaja saab kiigata sinna, kus kunsti ja disaini „tehakse“ või teooriat „välja mõeldakse“. Mulle tundub, et just seal ja läbi selle alasti kiskuva pilgu kaotab professionaalne kunst ja akadeemiline haridus oma tüütu ja ebavajaliku ülevuse. Kaovad õppekavad, erialad ja ainepunktid, alles jääb vaid loomingulisus ja lõputu uudishimu.

Aitäh Oliver-Selim Boualamile ja Christian Egererile ühiste HfG-d puudutavate arutelude eest!

Tervitades,

Taavi Hallimäe

KVI doktorant

Karlsruhe, 12.05.2023

Järgmine EKA ÕPE kuukiri ilmub juba järgmise õppeaasta alguses! Kaastööd, ettepanekud, kriitika jms. teretulnud! Sooja suve!