Kord kuus valik teemasid, mis on aktuaalsed seoses õpetamise ja õppimisega loovkõrgkoolis!

Numbrid kõnelevad: 45,3% EKA tudengitest õpib lõpukursusel!

Neile, kes plaanivad sel kevadel lõptada –  

• kevadsemestri kaitsmiste periood algab 29. mail
• lõputöö esitamise tähtaeg ja nõuded lõputööle peavad olema kirjas Tahvlis eriala lõputöö ainekaardis.
• lisa kindlasti oma lõputööle autorideklaratsioon.
• Palun kontrolli, et Tahvlis oleks olemas kõik sinu sooritused ja sisse oleks kantud ka kõik välis- ja/või külalisõpingute tulemused. Lõpukursuse üliõpilaste hindamisprotokollide Tahvlis kinnitamise tähtaeg on 24. mai.

Lõpuaktused toimuvad 21. juunil, täpsed kellaajad selguvad kaitsmiste perioodi alguseks!

Aprill on EKAs tervisekuu! Sel nädalal vaimse tervise vitmiinid Üliõpilasesinduselt!

Ja igaks nädalaks – vaimse tervise esmaabi viis sammu

1. LOO KONTAKT: eesmärk on sekkuda olukorda, kus võimalik abivajaja võib vajada vaimse tervise esmaabi/toetust.
2. KUULA HOOLEGA: eesmärk on julgustada abivajajat enda vaimse tervise olukorrast rääkima, et oleks võimalik hinnata inimese seisukorda ning abivajaja saaks oma vaimse tervise seisukorda enda jaoks mõtestada.
3. PAKU KINDLUSTUNNET: eesmärk on olukorda normaliseerida, pakkudes mitmekülgset toetust teabe, praktilise abi või üldise turvatunde näol.
4. JULGUSTA TEGUTSEMA: eesmärk on koos abivajajaga arutada erinevate toetusvõimaluste, nii professionaalse abi kui ka kohe kasutatavate enesetoetusvõtete üle.
5. TOETA ISEENNAST: eesmärk on pakkuda endale abistavas rollis olijana enesehoidu.

Sügisel 2023  alustab EKAS uue üldteooria valikainena ka magistrikursus "Enesejuhtimine ja vaimne tervis", mille käigus saavad tudengid mõtiskleda iseenda hoiakute üle, koguvad hulgaliselt teadmisi vaimse tervise valdkonnast, häirete levimusest ja põhilistest sümptomitest ning jagatakse ka praktilisi nippe ning soovitusi enesehoiuks. Kursust juhendab Gea Ashilevi.

Loe lisa ka peaasi.ee ja esmaabi.peaasi.ee!

Mille alusel saab öelda, et EKA õppekavad on head?

Kvaliteedijuht Kristiina Krabi-Klanberg teeb vahekokkuvõtte selleaastasest õppekavade hindamise protsessist. Mis siit paistab?

EKAs on 29 õppekava, mille alusel õpib 1153 üliõpilast. Õppekava headus sõltub väga mitmest asjaolust: õppekava sisust ja rakendamisest, õppejõududest, üliõpilastest, ressurssidest (vaata joonist).

Kolmandat korda viidi sel kevadel läbi õppekava analüüs, milles analüüsitakse õppekava vastavust kõrghariduse kvaliteedikriteeriumitele, mis on EKAle sobivaks kujundatud. 

Õppekava analüüs aitab:

1. Hinnata õppekava kvaliteeti ja mõju ühiskonnas, aitab hoida õppekava kõrgetasemelisena ja näitab, et meie üliõpilased saavad parima võimaliku õppimiskogemuse.

1. Hinnata vajadust arendustegevusteks (luua uusi mooduleid, muuta õppekava struktuuri, täiendada õppekava sisu või õppemeetodeid).

1. Hinnata õppekava vastavust rahvusvahelistele nõuetele, riigi ja kutseühingute standarditele ja õigusaktidele.

1. Edendada koostööd teiste õppekavade ja osapooltega.

Analüüsis keskendutakse olulistele õppekava kvaliteedinäitajatele. Vaata neid ja mõtle, kas oled nõus, et need näitavad, et tegemist on hea loomeeriala õppekavaga?

Analüüse vaatavad läbi nii õppekava juht, dekaan, õppekavakomisjon, õppeprorektori komisjon kui õppenõukogu arutavad analüüside üle ehk see on protsess, mille tulemusel saame ühiselt arutada õppekava headuse üle. Analüüside tulemusi vahendati ka õppekava juhtidele tagasiside seminaris, kus jagati parimaid praktikaid ning üldiseid arengukohti.

Selle aasta analüüsid näitavad, et õppekavade meeskonnad on teinud väga head tööd, üldjuhul on üliõpilaste rahulolu väga kõrge ning sisseastumiskonkurss on hea – keskmiselt 3 kandidaati kohale, aga tahaksime, et see veelgi kasvaks. Kui konkurss on alla 2 kohale, siis näeme, et kindlasti tuleks võtta ette parendustegevusi. 

Üheks oluliseks sisendiks õppekava analüüsile on üliõpilaste tagasisided, millega on nendes analüüsides väga selgelt arvestatud. Seega, üliõpilane, kui oled rahul või rahulolematu mingit aspektidega õppekaval, siis anna sellest teada, osaledes EKAülestes anonüümsetes küsitlustes (iga semestri lõpul õppeainete tagasiside Tahvlis ning lõpetajate küsitlus Tahvlis), samuti viime lõpetajatega läbi fookusgrupi intervjuusid! Õppeainetest saab tagasiside iga semestri lõpus väga väike protsent kursusi (nt 6,3% õppeainetest sügisel 2022 ja kevadel 11,6% õppeainetest), mistõttu liigume selle kohustuslikuks muutmise suunas.

Väljalangevus EKAst on Eesti ülikoolidest väikseim – oleme selle üle väga rõõmsad, mis tähendab, et üliõpilased on teinud kindla valiku ning siinne õppimine meeldib neile. Teisalt kinnitab seda ka, et EKAs on probleemiks nominaalajaga (n+1) lõpetamine (nii nagu eelnevast faktist näha, on pea pooled üliõpilastest viimasel kursusel) – ses osas otsime lahendusi, kuidas toetada nominaaliga lõpetamist. 

Samuti on EKA edulooks nii lühiajalised kui pikaajalised õpiränded, mida ka väga intensiivselt kasutatakse. Erinevad õppekavad on väga töötanud huvitavaid projekte nende võimaluste raames (MGD, MUR, BFO). 

Õppekavade analüüsid on üha rohkem mõtestatud, analüüsivad ja tõenduspõhised. Õppekavad positsioneerivad end nii rahvusvaheliselt kui Eestis. Analüüsides seda vaja veel selgemalt välja tuua, mille alusel tõendatult väita, et tegemist on juhtivate õppekavadega regioonis, aga mitmed õppekavad on seda väga hästi suutnud teha. 

Häid näiteid üliõpilaskesksuse rakendamisest on mitmel õppekaval (VÕTA võimaluste kasutamine õppes, üliõpilastega koosloomes aineprogrammi loomine, tudengite kaasamine õppetöö kujundamisse, individuaalsete õpieesmärkide sõnastamine ja jälgimine (BGD, BTD, MUR, BMAT).

Oluliseks fookuseks lähiaastatel saab olema üld- ja tulevikupädevuste avamine õppekavadel ja analüüsides. Jätkusuutlikkuse teema osas on õppekavadel jõudsalt edasi liigutud. Digiõppe võimalused ja nende arendamise alalt saab hea näitena välja tuua loodud jätkusuutlikkuse digitaalse õpimapi, mida loodi eelmisel aastal disainiteaduskonnas. Samuti väärib esile toomist, et tulevikuoskuste arendamist kavandatakse rahvusvahelises koostöös. 

Erivajaduste õppija õppimise toetamise võimalused vajavad üha rohkem tähelepanu ka EKA õppekavadel. 

Uued võimalused on õppekavad sõnastanud seoses mikrokraadidega, mida erinevatel õppekavadel juba rakendatakse (BGD, BESKK, MMK). 

Jätkuvalt on esil õpperuumide teema ning mitmed on leidnud ka olulisi lahendusi ning mitmed ootavad paremat lahendust Kotzebue 10 valmimisel.

EKAs oli eelmisel aastal  113 akadeemilist töötajat. Kuid EKA kontekstis väärib esile toomist väga suur mitte-koosseisuliste õppejõudude arv – 724! Ühtepidi on see rikkus, mis tähendab, et EKAs õpetab väga laia ring oma väljal tegutsevatest tipp-professionaalidest, sh nii väliseksperdid kui vilistlastelt, kuid teisalt on sellel ka varjukülg – see on väga suur halduskoormus nii õppekava juhtidele kui teistele asjaosalistele. Teadvustame, et selle teemaga ja tegevuse toetamisega on EKAs vaja tähelepanu pöörata.

Tehisaru ülikoolis – esmased muljeid

Maarin Ektermann pani kirja mõtteid ja tähelepanekuid Andres Karjuse EKAs toimunus koolituse ning Kristjan Porti & Oliver Laasi Tallinna Ülikoolis toimunud vestlusringi põhjal.

Mõttekäik, mis mulle ChatGPTd kasutades alati meelde tuleb. Kas sina ütled "palun" ja "aitäh"? Allikas: https://www.instagram.com/xibang/

Tehisaru murdis meie argipäeva sisse poole semestri peale ehk minu kui tavainimese vaatest juhtus see kõik kuidagi väga äkki. Nüüd on see siin, kõik räägivad sellest, paljud juba kasutavad. Iseenesest on selline tehnoloogia juba pikemalt olemas olnud, praegune murranguline hetk tuli aga sellest, et lõpuks jõudsid programmid nii kaugele, et neid saab kasutada ilma spetsiaalsete teadmiste ja ettevalmistuseta – ja need on läinud üha veenvamaks.

Andres Karjus tõi välja, et praegu keskendutakse justkui võidurõõmuga vigadele, mida sellised programmid teevad, kuid nende vigade parandused tulevad kiiresti. Tõesti, ka Port ja Laas rääkisid oma vestluses pikalt sellest, kuidas meile lubati isesõitvaid autosid ja nüüd kuuleme ainult õnnetustest, mida nendega tehakse. Nad osutasid samas ka sellele, et me ei tea, milliseks tehisaru mõju kujuneb – Steve Jobs ka ei arvanud, et Iphone peamiseks funktsiooniks ei ole mitte helistamine, vaid pildistamine/filmimine/sotsiaalmeedia.

Mida on oluline teada neid kasutades

Chat GPT (generative pre-trained transformer) pakub oma vastustes tegelikult järgmist sõna (nagu mõnikord tekstiprogrammis või meilis), mitte teadmist kui sellist, kuigi vastusest jääb mulje nagu tegemist oleks entsüklopeediaga – juturobotid on treenitud kõlama autoriteetselt. Kuna need on treenitud suure hulga andmete pealt, siis tihti on vastus tõene. Iga vastus on on samas veidi erinev. Vestlusrobotid kipuvad ka luuletama, “hallucionate”, mõtlema allikaid välja jne. Selle probleemi peaks aga ära kaotama nende ühendamine Internetiga, mis on kohe-kohe laiemal skaalal juhtumas (praegu on vaid Microsoftil ühendus oma Bingiga).

Mis on see andmebaas, mis nt Chat GPT sees on, ei tea täpselt keegi, tegemist ärisaladusega. Sellest tulenebki üks suuremaid probleemkohti, et kuskil on väike seltskond, kes on otsustanud, mis on sobiv, mille üle võib nalja heita, mis on sündsusetu küsimus jne. Hetkel ei otsusta tehisaru ise, vaid tema omanikud. Andres Karjus näitas päris veenvalt, kui sisestada pildigeneraatoritesse “naine” ja “mees”, siis milline on programmide kallutatus (vihje: noor, blond, pikkade juustega, valgenahaline).

Suur vahe on ka tasuliste ja tasuta versioonide vahel ning see toob kaasa uued privileegid ja kihistumised. Samuti tõi Karjus päris veenva näite, et asi võib ka minna absurdi – üks pool laseb ühe lause põhjal komponeerida üliviisaka meili, saaja laseb vestlusrobotil teha sellest vahusest meilist jälle omakorda ühelauselise kokkuvõtte – tekib küsimus, millised on need suhtluskultuuri osad, mida meil tegelikult vaja on?

Visuaalsed pildigeneraatorid. Juba peagi võib panna ükskõik keda tegema liikuvas pildis ükskõik mida. Mida see tähendab laiemalt meie tõejärgsel ajastu polariseeruvate ühiskondade valguses, võib igaüks ette kujutada. Lisaks võtavad sellised pildigeneraatorid ilmselt leiva käest kommertsillustraatoritel ja – fotograafidel, meeleolu-loovaid nö fillereid suudavad need programmid eeskujulikult ja kuluefektiivselt toota.

Ülikooli perspektiivist

ChatGPT suudab juba praegu toota keskmise tudengi vastuse üsna eeskujulikult (eriti kui see enne esitamist kriitiliselt veel üle lugeda ja suuremad hallutsioneeringud välja võtta). Kontrollida vastustes tehisaru kasutamist on lootusetu üritus, kuigi ilmselt areneb lähiajal jõudsalt ka see teenuste haru, mida seda vähemalt lubab. Karjuse arvates ei ole mõtet sellele oma energiat kulutada, sest me kasutame tegelikult igapäevaselt palju tarkvara teksti tootmisel, nt speller jne. Tudengite tavapärasest kirjutamismaneerist erinevad Chat GPT genereeritud vastused kui poliitkorrektsed, täislausetega ja natuke verevaesed, nii et need tunneb ära. Keelamine tundub samas ka mõttetu, džinn on pudelist välja lastud ning pidev kahtlustamine ja lausete tagaajamine loob ülikoolis soovimatult paranoilise meeleolu.

Tehisaru jõuline esilekerkimine toob välja aga eriti valusalt välja praegu kõrghariduse kitsaskohad – raha kokkuhoiu eesmärgil kokku surutud suured ained, kus üks õppejõud peab hakkama saama mitmekümne tudengiga ning selles kontekstis on õpipäevikud, esseed, testid jms jätkuvalt kasutusel. Olukorras, kus tänane tudeng rabeleb õppekava täitmise, tihti juba erialase töö ning ehk ka pere kõrvalt koolitöid teha, on teatud ainete läbimise “optimeerimine” tehisaru abil valik, mis kindlasti tehakse. Kui efektiivsus on tehtud nii lihtsalt kättesaadavaks ning eriti kui tudeng näeb, et vestlusrobot suudab genereerida vastuse nii palju paremini sõnastades kui ta ise oskaks/viitsiks, siis teatud teadmiste kontrollimise viisid muutuvad tõesti mõttetuks. 

Näen siit ka suuremat haridusfilosoofilist probleemi, mis neoliberalismi mõjudega kõrgharidusele oli juba varem esil, kuid nüüd torkab eriti teravalt silma – kuidas panna tudeng läbima ainet, mille kasu ta kohe ei näe? Enamasti on need silmaringi arendavad ained nagu ajaloo- ja teooriakursused, filosoofia jne, mitte otseselt tema eriala juurde kuuluvad oskusained või stuudiod.

Edasi?

Võib-olla tulevikus on sellised ained BAs saadaval vaid soovi korral, kuid kohustusliku valikmoodulina ilmuvad alles MA tasemel? MA tasemel on tudeng elukogemuse toel rohkem valmis hindama ka enda tehtavat pingutust vs lihtsalt läbi saamine. Variant on ka, et teooriaaineid jagunevad väiksemateks tükkideks, millest tudeng saab paindlikumalt võtta selle, mida tal vaja on. See tähendab tudengi usaldamist, et ta suudab hinnata, mida tal vaja on – praegune ülikool soovib ikkagi mingilgi määral “ülevalt alla” garanteerida teatud “humanitaarhariduse” omandamise ning sellest kontrollipositsioonist lahtilaskmine oleks üsna radikaalne samm.

Tagasi “sokraatiliste meetodite” juurde ehk seminarid, ettekanded jms – see on üks lahendus, kuid tihti ei ole see võimalik eelarvelistel põhjustel, just nendes suureks aetud gruppides vähemalt.

Teha programmid koolis kättesaadavaks, osta tasulised versioonid on üks viis, mida kindlasti kaalutakse. Õppejõud ja tudengid õpiksid siis koos, olles suhteliselt samas positsioonis. Kuna vastus sõltub lähteülesandest ehk promtist, siis tuleb end treenida heaks küsimuste esitajaks/ülesande püsitajaks ning hiljem tulemuse/vastuse kriitiliseks hindajaks. Port ja Laas tõidki välja, et tudengitele tuleb õpetada uut laadi allikakriitilisust, kriitilist (visuaalselt)kirjaoskust. Ka EKAs tuleb juba sügissemestriks vaadata üle teatud ained ning teha kohendused vastavalt toimunud arengutele.

Ja mis saab kunstist? Sellest räägitakse palju, et pildigeneraatorid võtavad justkui kunstniku koha ära. Samas, räägitakse ju ikkagi väga kitsalt, teatud tüüpi kunstist – ekraanipõhisest kunstist, ilusate piltide kunstist ning pigem kommertssuunitlusega/laiatarbe visuaalkultuurist. Mulle tundub, et see ei jäta töötuks kunstnikke, kellel on ette näidata a) käsitöömeisterlikkus, sest inimkäe ja töömahu nähtav kohalolu füüsilises ruumis teosega kohtudes ikka suudab jalust rabada b) kriitilised küsimused, nö siis kogu kaasaegse kunsti väli.

Loomekõrgkoolid arutlesid loovuurimuse teemadel

18. aprillil 2023 toimus Viljandis pärimusmuusika aidas loomekõrgkoolide loovuurimuse seminar, kus arutleti loovuurimuse rakenduse ja meetodite üle erinevates loomevaldkondades ning räägiti võimalustest, kuidas integreerida loovuurimist looverialade õppesse juba bakalaureuse- ja magistriõpingute ajal. Seminari korraldas TÜ Viljandi kultuuriakadeemia.

Seminaril osalesid TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemia, Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi ja Kõrgem Kunstikool Pallase esindajad. Päeva modereeris Valle-Sten Maiste.

Katkend Elen Lotmani ettekandest

Päeva tuumaks olid loovuurijate ettekanded kõigist osalenud ülikoolidest. Kärt Ojavee EKAst tutvustas Läänemere ressursside uurimise projekt, kus kesksel kohal on materjaliloome ja fookus vetikatel. Vetikad kui meetod ja kui muusa! Karl Saks, koreograaf ja etenduskunstnik uurib oma EMTA doktorantuuri raames kuuldelisi komponente etenduskunstides ehk et kuidas muusika kaudu mõtlemine aitab muuta lavastust. Lisaks küsimus, mis alati loovuurimuse protsessi juures püsib – kuidas säilitada metsikust, aga suuta seda ka artikuleerida? Piret Jaaks, kes on kaitsnud doktorikraadi EMTAs, tutvustas etnodraama mõistet ja dokumentaaldramaturgia käänulisi radu. Selline teater annab kogukondadele teatri vahendusel hääle ja võimaldab rääkida teemadel, mis on kogukonnale olulised – ning dramaturg on siinjuures vahendaja. Oluline märksõna autentsus, kuidas sellest mitte üle sõita? Rauno-Thomas Moss Pallasest jagas oma kogemust kirjutava kunstnikuna ajal, kui arvati, et kunstnik ei peagi rääkima, tema eest räägib tema teos ning kriitikud ja ajaloolased. Põnev detail tööprotsessist, mille ta välja tõi – pikalt olidki tema teoste- ja näitusekavandid kirjalikud, tekstid sellest, kuidas maal peab mõjuma jne. See meenutas praegu tehisarule antavat lähteülesannet, Moss andis selle aga endale. Elen Lotmani (BFM) ettekanne võttis teemad kokku küsimusega “kuidas loovuurimuses säilitada loovus ja tagada uurimus”? Tema enda doktoritöö kandis pealkirja “Kogemuslik heuristika mängufilmi opetraatoritöös”, aga nagu ta ütles – tegelikult oleks võinud pealkiri olla ka “asjad, mis Elenit huvitavad”, mh, mis see loovuurimus ise selline on. Praegu ise doktorantuuris režissööridele loovuurimust õpetades on teda üllatanud ebakindlus, mida akadeemiline lääts, isegi nii vabameelne akadeemiline lääts nagu loovuurimus kogenud loojates tekitab, üleminek ühelt režiimilt teisele ei ole põrmugi lihtne. Elen Lotmanilt pärineb ka üks päeva mõte, et uus renessannsi-inimene on hoopis interdistsiplinaarne grupp inimesi!

Loomekõrgkoolide seminari peeti kolmandat korda, selle algatajaks ja esimeseks võõrustajaks oli EKA. Teisel korral toimus see Pallases ning nüüd järgmise kohtumise korraldaja aastal 2024 on Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituut. Ehk  võiks tulevikus olla tegemist hoopis väljasõidu-üritusega, kus võetakse paariks päevaks aeg maha ja tõstetakse end tavarütmist välja, et oleks aega rohkem tutvuda ka informaalsemalt viisil? Mõte hoida siinsed loovülikoolid koos käimas, koos arutamas teemade üle nagu loovuse õpetamine, õpingute pikkus, hindamine, lõputööd, õpingute sidumine erialase väljaga jne on ikkagi väga aktuaalsed, hea on kogemusi vahetada, aga hoida ehk ka ühist rinnet üldises hariduspoliitikas.

... on rubriik, kus visatakse õhku ootamatud, ärritavad, võimatud ideed!

Magristriõppekava nimega "EKA" 

Kujutletavale õppekavale astutakse sisse motivatsioonikirja alusel ning tudeng koostab kogu oma õppekava kaheks aastaks ise, valides aineid üle kogu EKA. Kuna õppekava peab kuhugi kuuluma, siis oleks näiteks iga teaduskonna ja ehk ka Üldteooriaainete keskuse juures 1 selline õppekoht. Lõputööks oleks enesereflektsioon ja õpipäevik, soovi korral ka lõputöö. Oluline oleks aga tudengit enne õppima asumist mitte piirata ära teemaga, vaid jätta just otsad lahtiseks. Tavapärasest suurema tähtsusega on ka tudengi juhendaja roll, koos valitakse igaks semestriks ained ning vaagitakse jooksvalt kogemust; lisaks saaksid sellised ennastjuhtivad elemendid käia omavahel koos ning üksteist toetada. Aga võib olla täiesti metsik hing, kelle trajektoori siin EKAs ei kontrolli keegi.

Mida selline õppekava annaks – loomingu puhul on raske ette ennustada, kust täpselt võib tulla idee, mis osutub murranguliseks. Seega tuleb otsides tundlad võimalikult laiaks ajada, otsida kõikvõimalikest kohtadest. Lisaks on kaasajal distsipliinide piirid üha hägusamad, aga tavapärased õppekavad keskenduvad siiski teatud valdkonna spetsialistide harimisele. Lisaks võimaldaks selline liikumistee koguda palju mitmekülgsema kontaktivõrgustiku kui tavapäraselt. 

Õppekava oleks mõeldud loovisikule, kellel on juba põhi all nii kõrghariduses kui oma loomingulises tegevuses, kellel on hea enesedistsipliin, kes oskab end ise järjel hoida ning keda ei peluta teadmatuses viibimine ("mis minust pärast saab").  

Keeruline koht sellisel viisil EKAs õppija jaoks oleks orienteerumine teaduskondade ja osakondade pakutavas ning ainete toimumise info jooksma saamine, kuna tunniplaanide tekivad osakonniti väga erinevalt, ning kohati toimuvad muudatused viimasel hetkel. Haridusfilosoofilisemas plaanis tähendaks see aga kontrolli ideest loobumist – kust me ikkagi teame, kas ta üldse õpib midagi? Kas me raiskaksime nii oma ressursse, äkki temast pärast ei tulegi midagi? Samas, need küsimused on päris kindla vastuseta ka praeguste õppekavade puhul, osapooled püüavad anda endast parima ning see oleks nõnda ka õppekava "EKA" puhul. Eesti Kunstiakadeemia on põnev varalaegas ning miks mitte anda selle avastamine ühe eksperimentaalse õppekava vormis täielikult inimese enda vastutada. 

(Mõte koorus kevadel 2022 peetud Mustandite Labori ettekannetest, mida pidasid Eik Hermann, Taavi Hallimäe ja Maarin Ektermann.)

..... ? 

Järgmine EKA ÕPE kuukiri ilmub mais 2023 – kaastööd, ettepanekud, kriitika jms. teretulnud!